Linna veekogumise süsteemi, milles on olemas nii reovesi, sademevesi kui ka drenaaživesi, keerukus võib väljenduda torustike pikkuses ja ühendustes, pumplate või erinevate kogumismahutite ja tunnelite kasutamises, tarbijate profiilis (olmereovesi või tööstuslik reovesi), sademevee juurdevoolus, eelpuhastite kasutamises vms. Seetõttu on võimalik ettenägematute häirete tekkimise oht, mille tagajärjeks on ka haisuhäiring. Suuremõõtmelised ja mahukad kanalisatsioonivõrgud on tavaliselt seotud reovee pika viibeajaga enne vee puhastisse jõudmist. Pika viibeaja tõttu võib veereostus torustikus toimuvate segunemisprotsesside kaudu õhku kanduda ja kanalisatsioonikaevudest väljuda. Kanalisatsiooni gaasid võivad põhjustada häiringuid kuna ebameeldivad lõhnad mõjutavad oluliselt elu- ja töökeskkonna tingimusi ning ohustavad inimeste tervist. Väävelvesinik (H2S) on üks hästi tuntud ärritaja inimese hingamisteedes. Sellel gaasil on inimesele äratuntav nö mädamuna haisuga sarnane ebameeldiv lõhn. Käesoleva projekti üks peamine eesmärk on uurida divesiniksulfiidi levikut linnade kanalisatsiooni võrkudes ning selgitada selle mõjusid tiheasustusega linnapiirkondades ning maa-aluste torustike konstruktsioonidele.
Kavandatud eksperimentaaluuringud on osa EL projektis Co-Udlabs, mille üks partner on Aalborgi Ülikooli välilabor Frejlevis. Õhu ja vee koosvoolamise torustik Frejlevi uurimisjaamas rekonstrureeritakse ümber nii, et saaks selgitada veekogumise süsteemi ventilatsiooni olukordi.