Illia Krasnou

Tselluloos on maailmas enamlevinud biopolümeer, mis suudab asendada fossiilseid plaste ja kiudaineid. Tselluloosipõhised plastid moodustavad siiski ainult 0,2% ja tehiskiud 1% maailma tehislike ja sünteetiliste polümeeride kasutusest. Tselluloos vajab nimetatud toodete valmistamiseks keemilist modifitseerimist. Seni on tselluloosikeemia tööstust piiranud protsessi keskkonnamõju ja kulukus. Tselluloos on ka Eesti jaoks kõige olulisem biomaterjalide toore, kuid tselluloosikeemia tööstus on siin piiratud. Samas annab see tööstus tselluloosile kõige kõrgema lisandväärtuse. Kuna Eestis on jõuliselt arenemas biotoodete tööstus, mille väljundiks on tselluloos siis arendab käesolev projekt reaktiivse ekstrusiooni tehnoloogiat, millega tselluloosi keskkonnasäästlikult ja ressursitõhusalt väärindada biomaterjaliks kasutades taimsete õlide tootmise kõrvalsaadusi. Projekti tugevdab ettevõtete ja akadeemia koostööd, suurendab kompetentsi puidukeema valdkonnas ning panustab akadeemilisse järelkasvu.

Tselluloos kui enamlevinud biopolümeer on suure potentsiaaliga plastitööstuse tooraine. Tselluloos ei ole algsel kujul termoplastne, ega töödeldav plastitehnoloogia meetodite abil. Seega on kasutus mitmes laitarbevaldkonnas seni piiratud. Ioonsetes vedelikes toimuvate tselluloosi lahustamisprotsesside avastamine on loonud mitmeid uusi võimalusi selle keemiliseks modifitseerimiseks. Suure potentsiaaliga on ioonsete vedelike keskkonnas sünteesitud pikema süsiniku ahelaga kõrvalrühmasid sisaldavad tselluloosi estrid, mille saamist käesolev projekt uurib. Antud kõrvalrühmad muudavad tselluloosi termoplastseks ja võimaldavad kontrollida selle keemilisi ja füüsikalisi omadusi. Projekti käigus arendatakse välja uudse termoplastse tselluloosi valmistamise laboratoorne pilootliin ja pakutakse välja tehnoloogiline lahendus materjalide valmistamiseks ja töötlemiseks. Töö tulemus pakub tselluloosi keemia ja plastitehnoloogia sünergias uusi laiatarbeplaste.